Romaan „Hingevõlg“ on jutustus neljast eakast inimesest, kes elule tagasi vaadates on aru saanud, et oleks pidanud nii mõndagi teisiti tegema. Abielupaar Ronald ja Marju on eluga leppinud, aga kummalgi on oma väikesed saladused, mida teise eest kiivalt varjatakse. Rolandi põline sõber Madis on alati enesekindel ja teotahteline olnud, aga temagi hakkab pärast leseks jäämist üha enam tunnetama neid vigu, mida ta oma abielus tegi. Ning Marju sõbranna Katrin püüab välja elada elus osaks saanud kibestumist ja veel vanas eas uut algust leida. „Hingevõlg“ on lugu sellest, kuidas ka auväärsest east ja turjale kogunenud hingevõlast hoolimata elus rõõmuhetki kogeda. Seda teadmisega, et lõpuks kaalutakse kõikide võlad üle ja väiksemad nendest kustutatakse.

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niði, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Wilhelm von Habsburg kandis oma elu jooksul nii Habsburgide ertshertsogi kuninglikke sümboleid, Pariisi pagulase lihtsat ülikonda kui aeg-ajalt ka kleiti. Pärast Esimese maailmasõja lõppu, kui tema noorusunistus Ukraina kuningriigi valitsemisest oli põrmuks pudenenud, oli Wilhelm järgemööda Saksa imperialistide liitlane, kurikuulus Prantsuse armastaja, vihane Austria monarhist, Hitleri vaoshoitud oponent ja lõpuks Stalini vastu tegutsev spioon. „Punases printsis“ toob nimekas ajaloolane Timothy Snyder meieni unustamatu portree mehest, kes kehastas tervet hulka 20. sajandi Euroopa vasturääkivusi – tegelane, kelle reisid ulatusid üle kogu maailmajao ning kelle poliitika ja ambitsioonid ühendasid impeeriumide vana korra rahvusriikide uue poliitikaga. Timothy Snyder on Yale’i ülikooli ajalooprofessor. Ta on pälvinud oma teoste eest mitmeid olulisi auhindu. „Punase printsi“ valis Ameerika Ukraina-uuringute assotsiatsioon parimaks Ukraina ajaloo raamatuks. Varrakus on varem ilmunud Snyderi teos „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“. „On vähe ajaloolasi, kellel oleks selline keelte, stiilse jutuvestmise ja analüütilise mõtestamise vastupandamatu kombinatsioon nagu Timothy Snyderil; „Punane prints“ on temalt tõeline pärl.“ – Guardian „Värvikas portree kadunud maailmast … võrratu.“ – Telegraph

"Vee peal" on Olavi Ruitlase uus ja neljas proosaraamat. Võru päritolu kirjamehe teine raamat, 2005. aastal avaldatud "Kroonu" pälvis mitmeid kirjandusauhindu, ta 2009. aastal ilmunud romaanist "Naine" kujunes bestseller. Nüüd tuleb Ruitlane oma lapsepõlvelugu rääkiva, südamliku ja samas õudusjudinaid tekitava jutustusega. Raamatus "Vee peal" kirjeldatud sündmused leiavad aset Võru linnas aastatel 1981-1982. Ajastutruud elupildid, tollane reaalsus ja peategelase põgenemised selle eest kalavetele kõnetavad ilmselgelt ka praegu. Piirid inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel on haprad, heatahtlikkusest võib teisipidi saada koorem. Kirjandusteadlane Taive Särg on naljatanud, et tegu on uue "Kevadega". Eks jah, Liblesidki ole siin juba paar-kolm tükki. Kindlasti on "Vee peal" inimeseks olemise ja jäämise manifest, ilus armastuslugu, kirglike kalapüügihetkedega kalameesteraamat, asjalik lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.

Inglismaal Vene emigrantide lapsena sündinud Peter Pomerantsev läks 2000. aastate alguses Venemaale, sest „London näis nii mõõdetud, nii etteaimatav; Ameerika, kus elas minu ülejäänud emigrandipere, näis nii enesega rahulolev; samal ajal kui tõelised venelased näisid tõeliselt elavat, neist õhkus tunnet, et kõik on võimalik.“ Ajakirjaniku ja teleprodutsendina töötades otsib ta vastuseid sellele, millest keegi aru ei saa, ning nendib, et „etendus“ on sõna, mis iseloomustab kõige paremini Moskvat ja kogu Venemaad. „Peter Pomerantsev on üks Putini Venemaa paremaid kirjeldajaid, ta räägib maast, mis on illusioonide ja glamuuri lummuses, kuid mis sisemuses on moraalilage ja ohtlik. See on vapustav lugemine ja suurepärane raamat.“ Anne Applebaum